Värvusõpetus

Väljavõtteid õppejõud A. Saarso materjalidest

Värvide eristamise eripära 5-6aastastel

Inimeste nägemissüsteemi iseloomustab värvide eristamisvõime väga suur tundlikkus. Tundlik värvieristamise võime on sünnipärane ja pole oluliselt arendatav, eriti peale kriitilist tundlikkuse perioodi, mis erinevatel andmetel on teisest neljanda, või teisest kuni kuuenda eluaastani, kusjuures määravaks peetakse kolmandat eluaastat. Viimasel ajal on levinud väide, et see periood algab varem. 

Juba kuuendaks või seitsmendaks eluaastaks on inimesel välja arenenud keerulised ja ülikeerulised rakurühmad. Sellepärast on visuaalne keskkond, milles laps kasvab, määrava tähtsusega visuaalsete rakkude teatud funktsioonide kujundamisel.

Iga inimene on võimeline eristama suurt hulka erinevaid värve ja varjundeid. See on loomupärane anne, aga kui ei ole vajadust seda kasutada, siis ta hääbub.

Nägemisaparaat, mis vahendab inimesele valgust ja selle karakteristikuid, värvikogemust, on kõigil ühesugune. 

Värv on ere lapsepõlve osa. Lapsed armastavad värve, reageerivad nendele, mängivad värviga. Kuid laste reaktsioon värvile ei ole samasugune nagu täiskasvanul. Värv on üks esimesi tunnusjooni, mida lapsed eristavad.

Kui laps sünnib siia ilma, siis näeb ta kõigepealt valget ja elabki mõnda aega must-valges maailmas, kuni aju hakkab tasapisi tajuma „värvilisi” värve, iga päev üht-teist kuni küpse ea kümne miljoni varjundini välja, nagu kinnitavad viimased inimaju uuringud. 

Kõigepealt hakkavad lapsed eristama punast värvi. Seejärel hakkavad nad eristama teisi erksaid värve, sealhulgas ka kollast.

Samuti tuleb tähele panna, et lapse sünnipärane värvide eristamisvõime on tundlik ja erk. Laps eristab värvitoone sama peenelt kui täiskasvanu.

Lapsed õpivad värve ära tundma enne, kui oskavad nende nimetusi öelda. Nad osutavad eredatele esemetele juba siis, kui veel ei oska öelda „punane”, „kollane” või „roheline”. Värvide nimetusi õpivad lapsed tundma teisest eluaastast kuni viiendani.

Tavaliselt jätavad tüdrukud meelde värvide nimetusi varem kui poisid. Teadagi arenevad kõik lapsed erinevalt, sest arenemine on seotud närvisüsteemi seisundiga.

Oskus eristada ja nimetada värve on oluline samm lapse arendamisel.

3-aastane laps leiab ümbritsevas juhendamise toel sinise, kollase, punase ja rohelise värvi.

5-aastane kasutab emotsioonide, nähtuste, esemete jne kujutamiseks värvitoone oma seostest ja tunnetest lähtuvalt. Traditsioonilised lasteaiaprogrammid eeldavad, et 5-aastane laps

peab teadma kümmet värvi ja 6-aastane laps juba üksteist, kaksteist värvi.

7-aastane laps tunneb ümbritsevas esinevaid värve ja nimetab erinevaid värvetoone (hallikas, taevasinine jne).

Kokkuvõtvalt saab öelda, et täiskasvanute ja 5-6-aastaste laste vahe on ainult selles, et mõned 5-6-aastased lapsed ei tunne ja ei oska nimetada kõiki värvinimesid. 

Kõikidel värvidel on oma keel, st iga värv avaldab erinevat mõju. Lastele pakub elamusi värvide tunnetamine, segunemine.

Maalimise eesmärk on õpetada lapsi tunnetama värvide omadusi ja mõju ning anda kogemusi värvide segamisest. Lapsed näevad, kuidas primaarvärvide segamisel tekivad uued värvid – sekundaarvärvid (lilla, roheline, oranž) ja palju vahepealseid toone. Maalimise kaudu kujuneb laste vaatlusoskus ja maitsetunnetus.

Juba 6-aastane laps hakkab katsetama värvide segamist, milleks sobivad põhivärvid: punane, kollane ja sinine.

Esimesed kogemused värvide segunemisel tekkinud uutest toonidest tekivad töö vältel. Kindlasti esitab laps värvide segamise kohta küsimusi. Täikasvanuga koos segatakse heledama värvi hulka pisut tumedamat ja saadakse uus toon. Lapsevanemad või õpetajad ei pea selgitama lapsele mõisteid (põhivärvid, värvide helestamine või tumestamine), vaid rääkima, et kollase ja punase kohtudes tekib

oranž, kollast ja sinist segades saame rohelise ning lilla värv tekib punase ja sinise segunemisel, halli värvi saame, kui lisame valgele pisut musta jne

Veel enne, kui 5-6-aastased lapsed pintsli esimest korda värvi sisse kastavad, on neil sageli juba olemas ettekujutus mingist kindlast värvusest. Sageli tekib lastel juba alustatud kujundile uut värvi lisades hoopis uus idee, mille kallal nad siis edasi töötavad. Maalimise ajal või kui tööga valmis ollakse, seletavad lapsed meelsasti täiskasvanule, mis nende pildil on kujutatud, millised värvused on nende meelest eriti ilusad või millist sisu nad oma pildil avastavad.

Kui tahetakse värve tundma õppida, ei tohi sellest alustada, et kopeeritakse välismaailma motiive ja uuritakse neid. Sel juhul muutuks värv motiivi ja vormi suhtes sekundaarseks.

Et värvide maailma tunnetada, tuleb kõigepealt lähtuda värvidest endist. Tähtis on alustada puhaste värviharjutustega. Kui maalinguid üles riputatakse, vaatavad lapsed neid hardalt. Pikkamööda taipavad nad, et on värve, mis esile tungivad – punane ja kollane, ning mõningaid, mis tagasi tõmbuvad – sinine ja violetne. Roheline värv jääb enamasti neutraalseks.

Värvide seoseid isikuomadustega

Isiksuseomaduste analüüsi värvieelistuse järgi saab teha juba 5. eluaastast. Selles vanuses laps saab juba iseseisvaks, ta ei sõltu täiskasvanutest nii palju kui varem, see on aeg, kui lapse suhted ümbritsevate inimestega lähevad keerulisemaks ja laps õpib vastutama oma tegevuse eest. 

Värvivalik peegeldab peamiselt inimese temperamenditüüpi, tema sotsiaalse keskkonna mõju, kultuuri, religiooni, rahvuslikku pärandit ja teisi faktoreid. Juba selles vanuses saab värvieelistuste järgi otsustada tema huvide ja annete üle konkreetses valdkonnas ja tema muude oskuste üle.

On teada, et igale temperamenditüübile on omane isesugune värvivalik. Sangviiniku lemmikvärvid on kollane ja sinine. Flegmaatikule meeldivad kindlad põhitoonid, nii eelistab ta helepruunile tumepruuni, roosale punast, hallile musta ja helesinisele pigem tumedat puhast sinist. Koleerik ehitaks oma maailma kontrastidele, leppides sageli valge või musta omavahelise kombinatsiooniga, lisades juurde säravat kollast, kulda, karda, hõbedat ja kärtsu punast. Melanhoolik elaks parima

meelega täiesti pastelses maailmas, püüdes välistada tugevaid puhtaid toone, liigset sära ja musta.

Nagu temperament, nii mõjutab värvivalikut ka iga, seepärast on nii täiskasvanul kui ka lastel kujunenud välja oma värvivalikud. 

Töös laste temperamenditüüpidega võib maalimisest olla hindamatut abi.

Üldistatult võiks öelda nii:

• kui koleerikutel lasta oma värviharjutusi teha just nii, nagu nad tahaksid, siis laiuksid dramaatiliselt punakad toonid teiste värvide arvel üle kogu lehe
• melanhoolikud maaliksid aga meelsamini midagi väikest ja tumedat üsna üles ja ühte nurka
• flegmaatikud aga pintseldaksid laialt üle kogu lehe midagi suurt ja igavat
• sangviinikud tupsutaksid kiiruga sinna-tänna midagi väikest, heledat ja rõõmsat, selleks et otsekohe uue paberi järele tormata. 

Erinevaid värvusteooriad tundes saab õpetaja laste töödest väga palju laste kohta välja lugeda, seega

Põhivärvid ehk primaarvärvid (vt allpool) 

Sekundaar- ehk tuletatud värvid (vt allpool).

Kolmandad ehk tertsiaalvärvid.

Vastandvärvid. Kaks vastandvärvi annavad segamisel pruunikashalli. Pruun sobib iga vastandvärvi paariga. Hele-tumeduse kõige suurem kontrast on must-valge, värvidel aga kollane-violett.