Portfoolio: kunstikasvatus alushariduses: Joonistamise teooria ja "Jooneraamat"

Joonistamisest õppejõud A. Saarso materjalide järgi:

Joonistamine on joone, punkti tegemine pinnale, seda saab teha mitut moodi: sõrmedega jäätunud

aknaklaasile, lumele, liivale, porile või siis kriidiga, pliiatsiga paberile. Lastele sobivad rasvakriidid,

õlipastellid, pliiatsid. Just joonistamine on lapse käelise arengu soodustajaks - see on emotsionaalne tegevus ja laps tegeleb sellega meelsasti. Joonistamise käigus areneb nägemismälu, mõtlemine, fantaasia, luuakse seoseid.

Korrektne pliiatsihoid: laps kasutab võtte juures pöialt, esisõrme, keskmist sõrme. Sõrmede ja kogu käe liikumine on sujuv, muudes kehaosades ei esine pinget ega kaasnevaid liigutusi.

Lapsed loovad pilte samadel põhjustel nagu täiskasvanudki: et väljendada oma ideid ja tundeid, arendada kujutlusvõimet ning selleks, et tegeleda millegagi, mis pakub naudingut.

Lapse poolt joonistatud pilt näitab lapse suhtumist ja hoiakut antud sündmusse või objekti. Nii näiteks eelkoolieas kõik „ilus“ värvitakse eredates värvides ja „inetu“, „halb“ aga tumedates värvides. Joonistustes avalduvad mõned isiksuse iseärasused, sooline kuuluvus ja lapse mikrosotsiaalses miljöös valitsevad suhted.

Enamik lapsi hakkab joonistama umbes kaheaastaselt, tundes rõõmu paberile kritseldamisest.

Neljandaks või viiendaks eluaastaks on lapsed võimelised joonistama juba äratuntavaid figuure ning alates sellest east luuakse huvitavaid ja võluvaid pilte edaspidigi.

Joonistaja võib väljendada emotsiooni otseselt, näiteks maalides naeratava või nutva figuuri. Samas saab ta valida ka kaudse viisi, milleks on sümbolid ja metafoorid. Näiteks hele päike võib kujutada õnne ja kuivanud puu kurbust. Samuti kasutatakse erinevaid abstraktseid jooni väljendamaks emotsioone kaudselt. Nii viitavad heledad toonid ja ülespidised jooned rõõmule. Tuhme toone ja allapoole suunatud või sakilisi jooni võib pidada kurbuse väljendamiseks.

Inimese joonistamine.

Peajalgsed 3-4aastastel. Esimene äratuntav inimfiguur laste joonistatud inimeste hulgas on saanud endale nimeks peajalgne. Kujutised erinevused sõltuvad lapse vanusest. Peajalgset vormi ei kasutata mitte ainult inimese kujutamiseks. Lapse esimesed katsetused joonistada inimesi ja loomi ei pruugi erineda millegi muu kui ainult saba poolest, mis lisatakse loomadele. Hobuse horisontaalne figuur joonistatakse samasuguse peajalgsena kui inimese vertikaalne figuur.

Röntgeninimene (keha paistab läbi riiete) ehk läbipaistev figuur on veel üks eriline laste joonistuste

Joonistuste uurijate seas pole üksmeelt selles, mis vanuses lapsed joonistavad selliseid figuure ja millistel põhjustel seda tehakse.

Huvitav tähelepanek: laps oma (joonistamise) arengu järgselt kriipsujukusid kunagi joonistama ei hakka (st kriipsujukud on täiskasvanute poolt õpetatud).

Laps teeb ja tunneb lihtsustatud joonistusi. Väike laps ei jälgi reaalselt objekti, vaid ta loob endale kujutise ja joonistab inimest kui sümbolit. Ring tähistab tema maailmas inimese keha ja kriipsud tähistavad jalgu.

Lapse joonistused on pidevas arengus, järkjärgult kujuneb välja joonistus, mis sarnaneb aina enam reaalsele isikule. Laps joonistab asju, mis talle huvi pakuvad. Ta ei loenda alati kõike täpselt, nii et tema inimestel võib ühel käel olla kolm ja teisel käel kuus sõrme.

Lapsed võivad küll tunnetada oma joonistuse ebatäiuslikkust, aga pole võimelised tegema vastavaid parandusi. Kriitilise suhtumise arenguga ilmutavad lapsed vähem huvi ja valmisolekut joonistada, selle tunnetamine, et tema joonistus ei vasta mingitele esitatavatele nõuetele, võib lapsele tõsist muret valmistada ja tingib sageli joonistamisest keeldumise. Eelkooli- ja nooremas koolieas ei ole aga huvi joonistamise vastu ja edukus selles vallas tingimata teineteisega seotud, kuid joonistamise areng saab toimuda vaid praktika abil.

Üleolev või narritav suhtumine ebaõnnestunud joonistusse, mahategev hinnang võivad olla huvi kadumise põhjuseks ja laps ei tahagi enam joonistada, mis aga pärsib muuhulgas lapse üldist arengut.

Loomade ja lindude joonistamine

Laps alustab joonistamist üldistustest, täiskasvanu üksikutest. Laps lähtub oma kujutamisel kõige informatiivsemast vaatest, vähemoluline kaob ja oluline suureneb. Laps kasutab põhivorme, millega tähistab erinevaid objekte.

Loomade ja lindude joonistamisel on abiks etapiti joonistamine.

Perepilt ja selle "lugemine". Rääkides inimese kujutisest kui esimesest reaalsusele viitavast joonistusest, jääb mõneti lahtiseks, keda laps joonistab – kas pilt on autoportree, emakujund või inimene „üldse“. Asi muutub konkreetsemaks, kui lapsele anda ülesanne joonistada talle kõigelähedasemaid inimesi – tema perekonda. See võimaldab ühtlasi uurida lapse vaimset ja psüühilist arengut diagnostilisest vaatepunktist. Joonistused näitavad hästi, kuidas ta end perekonnas tunneb, milline on tema roll, millised on suhted ema-isa ja õdede-vendadega. Just neist saame vastuse küsimustele, mis põhjustab lapsel stressi ja hälbeid normidest. NB! Ei tohi seada mingeid eeltingimusi, nii saab laps väljendada tegelikku olukorda.

Kui test küsimusega „joonista inimest“ reflekteerib lapse vaimset arengut ja tema identiteeti – suhtumist oma kehasse ja soolisusesse, siis ülesanne „joonista perekonda“ peegeldab pigem tema emotsionaalset ja sotsiaalset enesehinnangut või teaduslikus keeles väljendudes ilmneb siin struktureerimata projektiivne tehnika, mis võimaldab selgitada lapse olukorda perekonnas.

(Detailsemalt saab (pere)piltide tõlgendamisest lugeda õppejõu materjalides ja teemakohases kirjanduses.)

Joonistamise etapid

• Arusaam, et pilt kujutab midagi

• Arusaam kujutisest üldisemalt

• Seoste tekkimine kritselduste ja reaalsuse vahel

• Sõna kaasamine joonistuse kirjeldamisele

• Teadlik kujutamine

2-3aastased liigutavad pliiatsit,

3-4aastased kujutavad inimesi, siis teisi objekte- kritseldused. Joon asendab kritselduse.

4-5aastased ringist teisi kujundeid-peajalgsed.

5+ piltmõistatused, kirjeldav sümbolism, põhielemendid pea. Keha, käed, jalad, nägu.

7-9aastased kirjeldav, riietus ja dekoratiivsed detailid.

JOONERAAMAT

1. Kritseldused (kritseldus; kritseldus + koopia; naabri kritseldus + edasiarendus)

Kui laps avastab umbes kahe aasta vanusena, et pliiats jätab paberile jälje, on alanud kritseldamise periood. 3. eluaastaks saab ta aru, et joonistus kujutab midagi.

On teada, et oma joonistustele nimesid panema hakkavad lapsed palju varem kui joonistatu kõrvaltvaatajale äratuntavaks muutub. Sealjuures võib nimi varasemas astmes olla palju täpsemgi: kritseldust nimetatakse näiteks korstnapühkijaks või autojuhiks, selgem joonistus on aga lihtsalt inimene.